Kiri: Üha enam hääbuv usaldamine …

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kunagi ammu, kui mõnigi kord tuli punktist punkti liikumiseks hääletamise kasuks otsustada, mis vahel kahekümnendal käetõstmisel alles vilja kandis, lubasin endale, et kui kunagi elus peaks minust saama autoomanik, ei jäta ma ühtegi hääletajat peale võtmata.


Aeg läks, võimalus oma lubadust täita tuli ja seda ma ka tegin. Kuni ajani, mil heategu sai karistatud. Vaatamata sellele peatun ikkagi, kui hääletajaiks on eakad või lapsed. Küll aga juhtus hiljuti sootuks vastupidine lugu. Linnast koju maale sõites märkasin teeservas kõndivat vanamemme, üsna tükk maad eemal lähedalasuvast külast, kuhu ta ilmselt teel oli.
Mõlemas käes kotid, käevarrel jakk, astumine oli küll reibas, kuid kindlasti mitte väga kerge.

Mõtlesin siis, et pakun küüti, ikkagi pisut kergemini kohale saadud. Vaevalt peatunud, kuulsin küsimust – mis ma soovin. Kui ütlesin, et võiksin veidi jalavaeva kergendada, vastati ruttu, et ei, peale ei tule, toon pigem kuri kui sõbralik, mingist selgitusest rääkimata.

Ausalt öeldes olin kohkunud ega mäleta, kas jõudsin vabandada. Ei vist, sest sedavõrd kiiresti jätkas memm kõndi.
Sõitsin vaikselt edasi, mõeldes – miks?

Kas ta tõesti arvas, et mind ei huvitanud mitte tema jalavaeva vähendamine, vaid kotid käeotsas? Pole võimalik. Või äkki siiski, kui mõelda, kuidas on nii mõnigi kord usaldamisega ümber käidud. Halbu näiteid polegi nii vähe. Elu ise on õpetanud olema umbusklik, kinnine, mõistmatu ja mitte andestav.

On kurb, et see nii on, kui on ja on mõtlemisainet, miks see ikkagi nii on.
Olli Tõnurist,
küüdipakkuja

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles