Ülikooli kohviku ajutise sulgemise järel läinud nädalal kõlas kohvikut majandavast firmast ühe taasavamise mõttena kohviku nime muutmine ja kuvandilt ülikoolist eraldumine. Firma omanik Rein Kilk kinnitab, et kohvik jääb ülikoolilikuks.
Kilk: Ülikooli kohvik jääb ülikoolilikuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma olen kategooriliselt selle vastu, et lõhkuda Ülikooli kohvikust arusaam kui ülikooli kohvikust ja panna sellele teine nimi,» ütles Kilk. «Ülikooli kohvik on ja jääb põhimõtteliselt ülikooli kohvikuks.»
Siiski päris muutusteta ligemale kuus aastat kahjumit teeninud ja eelmisel nädalal ajutiselt suletud kohvik ei jätka.
Nostalgia
Ideaalis näeks Kilk kohvikut samasuguse mõnusa aruteluõhkkonnaga paigana, nagu see oli 1970ndatel.
«Olin siis poisike, aga mäletan hästi neid vestlusi ja inimesi. Kohtusin näiteks Paul Ariste ja Aleksander Mülleriga just ülikooli kohvikus,» meenutas Kilk. «Vot sellist nostalgilist tunnet tahaks Ülikooli kohvikusse ja seda seal ka on, aga kuidas seda veelgi enam luua praegustes hoopis teistes oludes, on mõtlemiskoht.»
Kohviku ruumide omanikule Tartu Ülikoolile on kantsler Andres Liinati sõnul oluline, et kohvik igal juhul jätkaks, selle ülikoolilik eripära säiliks ning ülikooli töötajad ja tudengid saaksid sealt head teenust.
Kuigi kohvikul on ülikoolile peale praktilisuse ka emotsionaalne väärtus, ei kavatse ülikool ise kohvikut majandama hakata. «Ülikool on õppe- ja teadusasutus ning kohviku pidamine jäägu ikkagi äriettevõttele,» lausus kantsler.
2004. aastal 25 aastaks sõlmitud rendilepingu lõpetamisest ei mõtle praegu Liinati sõnul ei ülikool ega Kilgi kinnitusel ka rentnik.
«Minu jaoks on see Ülikooli kohvik ka natuke nagu eesti asi, millest ma nii kergesti ei loobu. Tahan igal juhul jätkata, mis siis, et äriliselt pole see parim koht, kuhu raha paigutada,» rääkis Ülikooli kohviku ruumide restaureerimisse miljon eurot panustanud Kilk.
Kui aga otsida edasi Ülikooli kohviku nišši, ei tasuks esimese kursuse ajakirjandustudengi Laurits Leima meelest üle pingutada.
«Tudengid ei vaja glamuuri, vaid kohta, kust saab head kodust toitu hingehinda maksmata,» ütles Leima, kelle meelest oli Ülikooli kohviku eeliseks hea asukoht peahoone kõrval, miinuseks aga tudengi rahakotile liiga kallid hinnad.
Sära otsinguil
Ülikooli kohvikut majandava firma omanik Rein Kilk nõustus, et üks osa kohvikust võiks tõepoolest pakkuda võimalikult soodsalt koduseid toite, kuid lisaks sellele vajab Püssirohukeldrist kaks korda suurem maja veel teisigi rakendusi.
«Kui päeval on kiire, kodune ja soodne, siis peab õhtuks ka leidma põhjusi, miks kohvikusse tulla, sest söögikohad teenivad 80–90 protsenti kasumist õhtuti,» ütles Kilk.
Praegu töötab Ülikooli kohvik ajutiselt vaid ettetellimisel. Kohviku taasavamine kõigile külastajatele mahub Kilgi sõnul arvatavasti selle aastanumbri sisse, kuid kiirustama ei hakata.
«Me ei taha ühel hetkel uksi lihtsalt lahti teha. See avamine peaks ikka midagi säravat olema,» lausus Kilk.