Jüri Kallas teab ulmekirjandusest kõike

Teatavasti on ulmekirjandus salapärane värk, seepärast võiks oletada, et teadjamees aeg-ajalt UFOga sinna Saaremaale sõidab või vähemalt taldrikutest palju teab ja räägib. Aga võta näpust, teema, millega teda tihti tülitatakse, kipub müraka mehe hoopis pahaseks ajama. No ei tea lihtrahvas väga, kes see mees on ja mis see teda jäägitult huvitav värk on.

“Kui sind pole Kroonikas olnud, polegi sind olnud. Ja elulooraamatut pole ma kirjutanud,” muigab Jüri. “Aga kirjanike ringkondades mind teatakse. Ja karvase muusika vallas ka. UFOd on jama, pole minu teema.”

Kallas on väljanägemiselt stiilne, kuid tagasihoidlik gooti, oma mõttelaadiks nimetab ta “melanhoolne optimist”.

“Üldine hallus vihastab mind, eks ma välimuselt veidi väljakutsuv ole. Nõuka ajal läks paljudele hinge, et miks ma pole selline kui teised. Sai ka miilitsaga korduvalt kontaktis oldud,” räägib Kallas.

Jüri pensionäridest vanemad elavad tänini Pärnus ja Jürigi käib vahel vanas kodulinnas. Näiteks Sven Kivisildnikuga raamatukogus lugejatele juttu puhumas.

“Sõber Sven räägib ilusti, et kirjanikud on haiged inimesed, kes ei saa muidu, kui peavad kirjutama, ja teised inimesed naudivad nende haigust,” räägib Kallas. “Aga lisab ettepaneku, et nautijad võiksid neid naudingut pakkuvaid haigeid ülal pidada ja palka maksta! Meenutan seda, väitmaks, et Eestis on kirjanikuna leivateenimine peaaegu võimatu.”

Kallas peab ennast küll loojaks, aga mitte kirjanikuks. On tõlkinud, koostanud raamatuid ja ulmesarju, kirjutanud kriitikat. Arvustanud raskemat elektroonilist muusikat. Jutukesi on ta kolm siiski kirjutanud, muusikat mitte.

“Bändidest meeldivad mulle näiteks Diary of Dreams, Frank the Baptist ja Novalis Deux. Eestist nimetaksin Forgotten Sunrise’i. Plaate on mul tuhandeid, meeldib kuulata ja arvustada,” kinnitab Kallas. “Kirjutamise koha pealt mõtlesin: kas ikka suudan paremini kui Indrek Hargla? Ja ei kirjuta.”

Samal ajal on Jüri Kallas kitsamas vallas teadmistelt mees number üks. Ta valdab vabalt vene ja inglise keelt, saksa keelt loeb nagu tervet rida slaavi keeli. Ning loeb, loeb ja loeb.

“Julgen öelda, et tean ulmekirjandusest tõesti palju,” ei jäta Kallas juttu tagasihoidlikuks. “Selleni välja, et leian ingliskeelsetest ulmeentsüklopeediatest vigu.”

Alguse sai ulmehuvi lapsepõlvest ja Pärnust. Mingi poiss koduhoovis jutustas midagi, seni teadusest huvitatud ja keemiat, astronoomiat ning muud neelanud Jüri haaras sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt”, siis “Mirabilia” ja pisik muudkui tegi oma tööd.

“Seitsmendaks klassiks olin kogu eestikeelse ulmekirjanduse läbi lugenud. Sain juhiseks rotaprindil trükitud ulmekirjanduse nimekirja,” mäletab Kallas. “Kõike lasteraamatukogust ei saanud, kolisin täiskasvanute lugemissaali, seal vaadati, et polegi poisile enam suurt pakkuda.”

Jüri Kallas käis August Jakobsoni nimelises Pärnu 1. keskkoolis, klassivendadeks teiste seas politoloog Karmo Tüür ja poliitik Jaanus Ots.

“Olin suhteliselt laisk vend, aga kui sai, keerasin kõik ulmeks. Näiteks mu referaat Tammsaarest rääkis saatana tulekust maa peale,” muigab nüüd Kallas.

Pärnust läks Kallas Tartusse vene filoloogiat õppima, aga õige pea mõistis nõukogude korra suhtes kriitiline karvane noormees, et temast ikka eesti kooli vene keele õpetajat ei saa.

“Aasta õppisin ülikoolis, siis lasin jalga,” räägib Kallas. “Aga ulmehuvi kestis, Tartus oli seltskonda ja kirjandust, teadsin, et Pärnusse naastes oleksin nagu valge vares. Olin Tartu traumapunktis kipse lahti võttev sanitar, siis monteerisin trükikojas Edasi lehte. Kuniks kohtasin ulmesõprade igakuisel kokkutulekul naist, kes nüüd on mu abikaasa. Ta on Saaremaalt pärit, tal oli siin vanaema maja ja siia me maandusimegi.”