Sportlashing kannustab jalgpallilegendi tegudele

Olgu öeldud, et Eesti koondise eest 70 kohtumist pidanud jalgpallilegendiga jutuajamise osas kokkuleppele jõuda oli parasjagu keeruline, sest päevakava oli mehel lihtsalt niivõrd tihe ja ootamatusi täis: küll oli ta ATVga murustaadioni rullimas, küll ujulas asjatamas. Pärast mitmendat katset õnnestus intervjueeritav tabada spordihallis asuvas kabinetis paberitööd tegemas.
Kuidas sa omal ajal jalgpalli juurde jõudsid?
Kõik hakkas pihta kodukohast Roosna-Allikult. Vanemad poisid, kellega saime koos venna Meelisega hästi läbi, mängisid jalgpalli ja kutsusid kampa. Sealt see pisik tuligi. Omaaegne kehalise kasvatuse õpetaja tundis Viktor Metsa, soovitas meid talle ning nii pääsesime tema treeninggruppi.
1987. aastal jalgpalli juurde jõudes olin ma üheksane – alustasin suhteliselt hilja. Seda eriti mängija kohta, kes lootis ka väljaspoole Eestit jõuda. Läks aga nii, et jõudsin.
Kui suurt pühendumist on sporditegemine nõudnud?
Mäletan, et kui vene aeg lõppes, siis bussid enam ei käinud ning Paidesse harjutama pidi häälega tulema.
Et käisime trenni kaugemalt, siis pidi jalgpallinälg ikka väga suur olema: nui neljaks, aga kohale pidime saama. Teisi suuremaid huve meil polnud ning kohapealne puntki sobis hästi kokku. Meieaegsetest vääriks nimetamist näiteks Liivo Leetma, Rauno Uusküla, Rauno Uus ja Silver Neemelo. B-klassis olime omal ajal Eesti parimad.
Kuidas õnnestus suurde jalgpalli välja murda?
Viki (Viktor Mets – toim) aitas Meelise ja Liivo mängima pealinna Aavo Sarapi noortemeeskonda «Pantrid». Käisin vennale nii palju peale, et pääsesin ise samuti Tallinna, aga hoopis endise Eesti jalgpallikoondise peatreeneri Uno Piiri juhendatavasse punti «Lõvipojad». Ühtlasi astusin Tallinna tehnikakooli ehitust õppima, peagi aga liikusin sealt edasi Eesti spordigümnaasiumisse, mis võimaldas jalgpalliga jätkata. Koolis sain hästi hakkama, kuid probleeme jätkus vuti poolelt. Et olin suhteliselt hilise arenguga, olid teised minuvanused juba eest läinud. Tagantjärgi võis see asjaolu osutuda ka plussiks, sest mul olid alati ees poisid, kelle järgi joonduda.
Arenguhüpe tuli paar aastat hiljem, mil tõusin Pärnu Tervise varumeeste pingilt Tallinna FC Flora põhikoosseisu.
Kuivõrd raskeks osutus pääs välismaale?
Välismaale mängima sattuda oli juhuslik. Flora president Aivar Pohlak saatis mind Taani super- ehk kõrgliigasse tõusnud FC Midtjyllandi testile. Tuli välja, et kohapeal ei otsitud mitte vasakkaitsjat, vaid poolkaitsjat, kuid sellele vaatamata võeti mind seal hästi vastu, peatreenerigagi tekkis kohe hea klapp. Otsus tehti avamängu põhjal, kus mul oli energiat ja emotsiooni ikka kõvasti sees. Mängisin seal kaks head hooaega.
Sellele järgnes pakkumine sealselt gigandilt FC Københavnilt kaitsja kohale. Selle klubi eest mängisin aastatel 2002–2006, tulles kolmekordseks Taani meistriks. Lõpuaastatel järgnes paar hooaega Soomes.
Normaalselt karjääriredelil üles rühkida pole ma tegelikult kunagi saanud. Pigem oli üks vigastus teise otsa.
Millest on rohked vigastused tulnud?
Vigastuste põhjust ei saa nii üheselt öelda. Läheb näiteks põlv, aga põhjus võib peituda hoopis nõrkades tagalihastes, alaseljas või on kõige taga hoopis psühholoogilised probleemid. Võimalikele tagamaadele olen hakanud mõtlema alles nüüd, peale profikarjääri lõppu.
Põhjused võivad peituda ka noorusaja vales toiduvalikus. Arvan, et arenguhüpe võis olla liialt äkiline, mis omakorda tähendas kasvanud koormusi ja suuremat vigastusteohtu.
Mida on Taani-perioodist veel meenutada?
Kohapealne elu on super! Taanis on jalgpall väga popp, FC Københavnil oli minu ajal 10 000 ametlikku fänni. Skandinaavia mõistes on see ikka väga suur number.
Kuid päris koduks Taani mulle ei saanud, kultuuriruum oli liiga harjumatu. Kõige keerulisem oli tol ajal perega. Üksi liikuda on lihtne, kuid pere (Roobal on tütar (8) ja poeg (4), mõlemad sündinud Taanis – toim) tõttu pidi logistikaprobleemidega kõvasti pead murdma.
Kui hästi olid valmistunud sportlastee lõpuks?
Pärast gümnaasiumi lõppu tuli mul valida – kas jalgpall või kool. Valisin jalgpalli ega mõelnud, et tõsise vigastuse ja sportlastee lõpu korral pean eakaaslastega võrreldes alustama jälle nullist.
Karjääri lõppedes võtsin ette koolitee TTÜ Tallinna kolledžis majandusarvestuse erialal. Praegu on pooleli teine kursus.
Milliseid väljakutseid oled ületanud uuel tööpõllul?
SA Paide spordi- ja tervisekeskus haldab linna spordirajatisi. Juhatuse liikme töösse sisse elada on olnud päris raske, eks ma õpin ja omandan iga päev midagi uut. Kõige tähtsam on tulla toime piiratud eelarve tingimustes. Multifunktsionaalne spordihall vajab suuremat koormust, see pole ehitatud muuseumiks, siin saab korraldada ja nagu näha, on juba korraldatud kontserte-messe. Minu ette on seatud väga suur väljakutse.
Mul on tulnud tegeleda erinevate esilekerkinud probleemidega. Igapäevaseid alluvaid on mul 14. Kui vaja, panen ootamatutele töödele ka ise käe külge.
Kui pikalt näed end kodumaakonnas?
Praegu pendeldan ma Tallinna ja Paide vahet. Saab ööbitud ka ema juures maal, kuid siiani otsin aktiivselt sobivat üürikorterit.
Kui keha selle välja kannatab, püüan ikka Paide linnameeskonda aidata. Viimasel ajal olen pisut tõbine olnud ja tänane mäng Floraga on seetõttu kahtluse all.
Paide ja Järvamaa jalgpallis on käes murrangulised ajad. Leian, et just praegu on õige aeg härjal sarvist haarata. Meil on väga head võimalused, et selle spordiala eri tasemeil Eestis läbi lüüa.

KOMMENTAAR

Meelis
Rooba
vend
Inimesena on Urmas järjekindel ja töökas. Seda näitavad ka tema sportlaskarjääri tulemused, sest visaduseta sellise tasemeni lihtsalt ei jõua.
Eriti tõestas ta end FC Københavnis, kus hoitakse vaid parimaid.
Tipptasemel treenitakse paratamatult viimase vindi peal ning kaitsemängija võib üsna palju lõhkuda saada. Sealt need vigastused tulid. Urmas oli kaitsjana ka vast liiga õbluke.
Arvan, et Urmas saab uues töös hakkama. Ta on näinud maailmatasemel klubide organisatoorset poolt ja endise sportlasena tahab ta endast alati maksimumi anda.


Viktor
Mets
esimene treener
Juhendasin Urmast kuni tema 16. eluaastani. See, et tal õnnestus paljude vigastuste kiuste välismaale murda, näitab tema tahtejõudu, andekust ja seda, et ta juhtus olema õigel ajal õiges kohas. Just töökus oli aga see, mis viis teda välismaal edasi.
Urmase Paidesse tööletuleku tõttu olen teda viimastel kuudel jälle rohkem näinud. Mitmel korral on ta kasutanud võimalust käia Paide Kumakesega treenimas. Urmase eeskuju näitab, et omal ajal mujale siirdujal on võimalik ka kodumaakonnas rakendust leida.