Vahetusaasta avardab silmaringi

Janne tahtis juba mõne aasta eest saada vahetusõpilaseks, ent oli siis liialt noor ning tema soov ei täitunud. Kui aga aasta tagasi käisid Youth For Understanding´i noored Koeru keskkoolis sellest võimalusest rääkimas, proovis ta uuesti.
Koolist koju jõudes rääkiski ta emale-isale, et tahab minna. Teda toetasid nii vanemad kui ka sugulased, kes igati oma abi pakkusid.
Teade, et ta on vestlusvoorust edasi saanud, andis lootust. «Kui esimesel aastal ei saa, siis proovige kindlasti järgmisel,» soovitab ta teistele huvilistele.
Läks tundmatut avastama
Riikide osas oli perekeskis otsustatud, et valik tuleb teha Euroopa piires, kaugemale jõuab ka hiljem, näiteks ülikooli ajal minna. Lõpuks jäid valikust alles Taani, Ungari ja Slovakkia. Taani, sest see asub mere ääres ja seal on teistsugune kultuur. Ungari, sest seal oli ta käinud rahvatantsurühmaga ning riigist oli jäänud mulje kui hästi ilusa looduse, sooja kliima ning toredate inimestega maast. Slovakkia aga sellepärast, et see oli täiesti tundmatu maa, mille kohta ei leidunud eriti  palju informatsiooni.
Lõpuks otsustaski Janne Slovakkia kasuks, sest nii oli võimalik saada täisstipendium. «Olin väga õnnelik, kuna sponsoritega jamada ma kartsin ning siis poleks ma arvatavasti ka raha kokku saanud,» lausub ta. Lisaks toetasid teda Koeru vallavalitsus ja sugulased.
Päev enne ärasõitu korraldas ta peo ning alles tol  päeval meile lugedes sai ta teada, kes on ta vahetuspere ja et tal üldse vahetuspere on, sest hiljem selgus, et tema oli üks esimesi, kes omale pere leidis. Teiste meilid olid lihtsalt «kaduma läinud».
Slovakkiasse minnes teadis ta ainult üht slovakikeelset sõna – ahoi –, mis tähendab tere. Kohapeal ostis ta siiski inglise-slovakkia sõnaraamatu ning hakkas keelt õppima. Praegu valdab ta slovaki keelt piisavalt, et suhelda ning kirjakeel areneb ka jõudsalt sõpradega Facebookis kirju vahetades.
Kohaneda Jannel raske polnud, sest asenduskodu oli hästi hubane ja armas. «Kahe nädala möödudes tundsin ma end juba nagu kodus,» meenutab ta. Esimesed pool aastat suhtles ta vahetusema ja vahetusõega inglise keeles, kusjuures vahetusema õppis inglise keelt rääkima üksnes selleks, et Jannega suhelda. Vahetusvenna ja -isaga ta ühise keele puudumise tõttu eriti ei suhelnud. Ühel seminaril avastas ta aga, et teised vahetusõpilased räägivad slovaki keeles ja sealt tagasi tulles hakkas ka tema purssima.


Janne vahetusperre kuulus ema, kes oli hambaarst, isa, kes oli ärimees, temavanune õde ja 11aastane väikevend. Janne sai ka vahetusvanavanemad, kes poputasid ja kallistasid teda nagu oma pere täieõiguslikku liiget.
Eks kultuur ja loodus hämmastas Jannet samuti. Esimene üllatusmoment oli, kui ta sõitis Viinist Bratislavasse ja nägi 700 meetri kõrgusi mägesid. Ta helistas kohe Eestisse emale, et oh, siin on tõesti mäed! Samas kohalikud peavad Bratislavat madalmaaks ja naersid selle üle, kui Janne neid künkaid mägedeks pidas.
Slovakkias elas ta sellises kohas nagu Vavreka, mis on üks usklikumaid piirkondi Slovakkias. Ta käis perega ka umbes neljal korral kirikus kaasas, kuigi end usklikuks ei pea.
Lihavõtted tulevad piitsahoopide ja veejoa all
Olnud elanud Slovakkias umbes kuu, puutus ta kokku ka sealse meditsiiniga. Seda pärast üht sünnipäeva, kuhu ta läks just mitte kõige parema enesetundega. Möllust väsinuna suundus ta metsa jalutama ja värsket õhku hingama ning järgmise päeva hommikul ärkas haiglas lõhkise näo, halva enesetunde ja osalise mälukaotusega. Vahetusemaga pilti kokku pannes selgus, et ta oli metsas kuidagi komistanud. Kõik lõppes küll hästi, kuid väike arm näol meenutab seda siiani. «Haiglad on seal vanad, umbes sellised nagu Eestis 20 aastat tagasi,» märgib ta.
Jõulude ajal ei too Slovakkias kinke mitte jõuluvana, vaid hoopis Jeesuslaps. «Meie veetsime oma jõulud perekeskis väga piduliku õhtusöögiga ja vahepeal pidime meie, lapsed, kõik hambaid pesema minema. Kui tagasi tulime, oligi Jeesus­laps kingitused toonud,» kirjeldab Janne oma jõule.
Väga teistsugused on Slovakkias aga munadepühad. Janne meelest on need seal pigem meestepühad. «Päeva jooksul käivad meestuttavad ämbritäie vee ja piitsaga külas. Nad valavad su veega üle, piitsutavad läbi ja soovivad õnne. Pärast seda peab neile joogi välja tegema või šokolaadimuna kinkima,» kirjeldab ta. Korralikult ära ehmatas igatahes küll. «Slovakkias on palju ühepäevaseid pühasid, näiteks esimene september on kuningate püha ja kooli ei pea minema. Seega algab kool 2. septembril, aga lõpeb alles 29. juunil,» lausub ta.
Kodustega Eestis suhtles Janne samuti tihedalt, vahel isegi iga päev, küll meilitsi, Skype´i või telefoni vahendusel. «Võib-olla sellepärast ei tekkinud mul ka suurt koduigatsust, kuigi Eestist igatsesin väga tähti, mida nägin seal ainult paaril korral, ning kohukesi, mida seal üldse polnud,» meenutab ta. nüüd Eestis olles tunneb ta aga puudust Slovakkia rahvustoidust halluškist. Jannel on olemas aga kokaraamat, mille järgi ta kavatseb proovida halluškit teha.
Suurimad meened ongi Janne meelest Slovakkiast saadud mälestused ja kingitused, mis ta enne äratulekut sai. Näiteks sai ta sõbrannadelt Slovakkia mütsi, isetehtud ehteid, kruusi, kus oli pilt temast koos sõbrannadega, ja palju muud. Tema kinkis aga oma sõpradele ja asendusvanematele fotoalbumeid ja Eesti šokolaade, millest nad olid täiesti vaimustuses. «Vahetusema sattus näiteks kohukestest lausa sõltuvusse,» ütleb ta. Seal olles lasi Janne Eestist saata peale šokolaadi ka Vana Tallinna, Eesti ketšupit, gini ja muid asju, mis transporti kannatasid.
Umbes kolm nädalat Eestis tagasi olnud, läks Janne koos perega Slovakkiasse puhkusele. Ta oli suutnud seda maad niivõrd kiita, et isa oli täis entusiasmi sinna vaatama minna. Puhkuse veetsid nad mägimajakeses ja peaaegu igal õhtul käisid ka vahetusperel külas. «Mõlemate vanemate vahel tekkis üllatavalt hea klapp ja nad suhtlesid täiesti edukalt vene keeles,» lausub ta. Vahetusperel ja sealsel parimal sõbrannal on kavas teda ka Eestisse külastama tulla.
Janne tuli Slovakkiast pisarsilmil ära nii oma vahetusaastalt kui ka perega veedetud puhkuselt. «Eesti ja Slovakkia on mõlemad südames, kui need kaks saaks kokku panna, tekiks ideaalne riik,» arvab ta. Tagasi loodab Janne minna juba oktoobris, kui ta vahetusõde kooli lõpetab ja aset leiab suur ball, kuhu on oodatud kõik pereliikmed.