Sellest, kahjuks juba lõppevast suvest jääb Pärnule kaks näidet, mis olemuslikult ei kujuta endast midagi erilist või erakorralist, aga mis tuleks meelde jätta nii linnajuhtidel, ettevõtjatel kui kohaliku elu aktivistidel ja mille antud õppetund on lihtne: suhelge omavahel!
Juuli teises pooles kirjutas Pärnu Postimees, et Pärnusse Väike-Posti tänavale plaanib AS Hoolekandeteenused rajada erivajadustega inimeste hooldekodu. Ümberkaudsed elanikud said plaanist teada ja asusid allkirju koguma. Alles siis, kui protestilaine end kogus ja protestid leheveergudele hakkasid jõudma, mõistsid Hoolekandeteenused ja Pärnu linnavalitsuski, et kava tuleks kõigile osapooltele tutvustada.
Sama skeem kordus Raekülas, kus arutluse all on raudteejaamahoone tulevik ja selle asemele tankla rajamine. Taas jõudsid Raeküla aktivistid küsitlusi korraldama hakata ja Pärnu Postimehe arvamusküljel ilmusid bensiinijaama vastaste ehk jaamahoone sõprade kirjutised, enne kui kunagise raudteejaama kinnistu omandanud Olerex eile viimaks elanikud oma plaanide tutvustamiseks kokku kutsus.
Kahtlemata leidub inimesi, kes teist poolt kuulata ei taha ja argumentidest või isegi avalikust huvist hoolimata end mõne puu või laguneva maja külge aheldada tavatsevad. See pole aga mingi põhjendus linna puudutavaid olulisi või märgilise tähendusega ja emotsioone üles kütvaid otsuseid võimalikult vaikselt ja varjuliselt toimetada. Avatus kui selline teeb Pärnus vähikäiku. Pärnu linnavalitsus on sellest järk-järgult lõplikult loobumas ja ettevõtjad, rajagu nad hooldekodusid või bensiinijaamu, tulevad oma kindlusest välja samuti alles siis, kui revolutsionäärid ukse taga. Arvame, et nii hooldekodu kui Olerexi ettevõtmine sujunuks paremini ja suurema vastuseisuta, kui juba enne kära tekkimist oleks võetud vaevaks inimestele oma kavatsusi tutvustada.