Tallinna poiss, üheksa-aastane Thor Kaspar Marvet tuli teadlaste ööks ise bussiga Tartusse vanaema juurde, et teha Tartu Ülikooli loodusmuuseumis pai vanadele sõpradele – kuningpüütonile ja saare-roninastikule.
See oli neljas sügis, kui poiss sai kaela ümber tunda kuningpüütoni leiget ning kuivavõitu nahka. «Ma üldse ei karda. Nad on väga lahedad. Mulle nad nii meeldivad,» ütles Thor Kaspar Marvet.
Isegi kui salakavalalt rohekas saare-roninastik ja pruunikaslaiguline kuningpüüton osanuks loendada, läinuks neil vist sassi, kui paljude laste käest nad sel õhtul läbi käisid. «Mina ka, mina ka,» tunglesid mudilased ümber madude, justkui antaks sülle kassipoegi või jagataks kommi. Ei grammikestki pelgust, samas kui paljud täiskasvanud võdistasid õlgu juba mao vaatamisestki.
Väänlevat saare-roninastikut laste õlgadele tõstnud muuseumi pedagoog Ain Tamm rääkis, et madude oma silmaga nägemine ja katsumine äratab lastes huvi looduse ja loomade vastu. Lastega kaasas täiskasvanutel on aga mao puudutus aidanud üle saada aastatepikkusest hirmust madude ees.
«Mõni tuleb ja väriseb, pisar peaaegu silmis. Puudutab ära ja ütleb, et ei kardagi enam,» kirjeldas Tamm.
«See on hea, kui inimene saab oma hirmust lahti. Madu pole vaja paaniliselt karta,» rääkis Tamm ja selgitas, et vähemalt loodusmuuseumi maod on harjunud süllevõtmisega, neil on kõhud täis söödetud ning isegi kui nad tahaksid inimest rünnata, ei käi neil jõud üle. «Looduses muidugi ei tasu neid sorkima minna.»
Kord saare-roninastikut, siis jälle kuningpüütonit süles hoidnud Thor Kaspar Marvet mõtiskles, et madu oleks armas koduloomakski. «Ma tahtsin esimeses klassis endale väga madu, aga seda ma ei saa. Nüüd on teisi loomi, keda ma tahaksin, näiteks papagoid või jänest,» rääkis poiss.
Madusid, keda poiss juba sõpradeks nimetab, kavatseb ta aga edaspidigi muuseumis vaatamas ja paitamas käia.