Tänases lehes on lugu sellest, kuidas mõne päeva eest leiti Rakveres erinevatest paikadest paarikuused kutsikad, kes kuuluvad samasse pesakonda. Tõenäoliselt poetas need imearmsad, hästi hooldatud ja tragid loomad sinna kutsikate ema omanik. Miks ometi? Ei ole kelleltki küsida.
Kõrvalseisjana võib sellise teo mõista hukka ja tembeldada julmaks. Aga võib-olla hoopis lootis inimene, et koerad sel moel endale ise uued omanikud leiavad, ja panustas kaastundele? Ei tea.
Igatahes ei lähe linnaruumis kaua aega, et abituid kutsikaid märgatakse ja tegutsetakse (kuskile metsa viies oleks nende hukk üsna tõenäoline). Ja küllap leiavad sel viisil – varjupaiga, Facebooki, leheloo kaudu – need vahvad kutsad endale kordi kiiremini uued head peremehed kui pelgalt reakuulutuse “ära anda kutsikad” kaudu (mis olnuks ju alternatiiviks).
Ja võib-olla see oligi kutsikate “kaotaja” eesmärk?
Muidugi oleks võinud pesakonna poetada anonüümselt ka kohe kastiga varjupaiga ukse taha või siis võtta loomaomanikuna vastutus ja maksta nii, nagu hinnakiri ette näeb, 125 eurot iga looma eest.