Teisipäeval, 1. novembril kell 17.30 ootab Rakvere kirjandusklubi kõiki, kes tunnevad huvi Kreekas ja kreeklastega toimuva vastu, Lääne-Virumaa keskraamatukogu saali kohtuma Ester Laansaluga, raamatu “Minu Kreeka” autoriga.
Kirjandusklubi läheb mõtetes Kreekasse
28. oktoober 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahamaailmas valla pääsenud keeristormide tõttu on Kreeka jõudnud Euroopa kultuuri hälli staatusest hoopis Euroopa murelapse rolli. Meie vastakad tunded väljenduvad sageli irooniliste torgete ja võrdluste kaudu kreeklaste elustiili kohta. Telepildi vahendusel näeme viimasel ajal hoopis teistsugust Kreekat, kui on talletunud paljude reisisellide muljetes varasematel aegadel.
Mis toimub Kreekas tegelikult? Mida tunneb ja mõtleb kriisikärbete küüsi sattunud tavakreeklane?
Ester Laansalu on töötanud giidi ja reisijuhina Kreekas 15 aastat. Ta on pühendunud kreeka keele õppimisele, et sellel maal päris omaks saada ning kreeklasi veel paremini mõista. Kuigi Ester Laansalu nimetab oma raamatut “Minu Kreeka” ühe isepäise giidi sekelduste looks Kreekamaal, on tema sidemed kohaliku rahvaga tavalise reisijuhi omadest tunduvalt tihedamad. Kreeklaste keskel oma igapäevast elu elades näeb silm sügavamale ning tundeskaalagi on hoopis laiem.
Autor raamatu tutvustuseks: “Viisteist aastat tagasi, kui giidina tööle asusin, oleks võinud reis Kreekasse jääda mulle elu viimaseks. Saatusel olid aga hullemad plaanid: ma pidin jääma Kreekasse kuudeks, siis aastateks ja õppima ära kohaliku keele. Kas kreeklased on tõesti laisad ja vahetpidamata streikivad muiduleivasööjad? Aasta otsa lagipähe paistvat päikest nautivad ja veiniklaasi keerutavad logardid? Kõige rohkem üleaisalöömisi sisaldavast mütoloogiast läbi imbunud maailma parimad armastajad? Tõde ei saanud ma teada enne, kui õppisin rääkima matemaatilistest sümbolitest koosnevas keeles, saavutasin oodatud külalise staatuse kreeka peres, suutsin naeratuse saatel asuda sööma grillitud kaheksajalga ja peale juua köharohtu meenutavat aniisiviina ouzo’t. Küsimusele, mis maa on Kreeka, oskan ma nüüd vastata: “Tulge kaasa, mul kulub selle lahtiseletamiseks vaid nädal.””