Paber: Pensionär ammutab aitamisest rõõmu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti oma säästud Viljandi linnale annetanud 83-aastane Olev Seppo teeb iga päev väikseid heategusid, mis annavad talle võimaluse ringi liikuda ja end ärksana hoida.
«Liikumine ja askeldamine on terviseks,» kinnitab Olev Seppo ajakirjanikele neid oma kitsukeses kolmanda korruse korteris vastu võttes. «Mina arstidesse ja rohtudesse ei usu, liikumine on ikka õigem.»
Mehe askeetlikus elutoas hakkavad silma paar mööblieset ja suur televiisor.
«Nägemine on mul kehva ja lugedes jäävad silmad valusaks, aga telerit vaatan küll,» sõnab Seppo, kes on pärast naise surma kümmekond aastat üksi elanud.
«Eks hädasid ole, aga selle vanuse kohta on mul tervis ikka hea,» tõdeb pensionär. «Vaatan, et mõni tuleb siit trepist üles ja puhib nagu paravoss, aga mina harjutan trepist üles-alla käimist: kui halbade ilmadega väljas tegutseda ei saa, kõnnin hommikuti viis korda kõigi viie korruse ulatuses trepid läbi.»
Sageli võtab Olev Seppo kätte harja ja lapi ning pühib ja peseb kogu trepikoja puhtaks. Kui algul järgisid elanikud koridori koristamise graafikut, siis nüüd on pensionär selle ülesande enda peale võtnud: igal nädalal tõmbab ta ühisruumid harjaga üle.
Mees käib korrastamas ka lähedal asuvat Toome tänava surnuaeda. Praegu, kui kalmistul tegevust napib, puhastab ta lumest korrusmaja ja surnuaia kõnniteed.
Eluaeg tegelnud puudega
Surnuaia heakorra eest hakkas Olev Seppo hoolitsema kolm aastat tagasi, kui bussisõit linnast 13 kilomeetri kaugusel asuvale aianduskrundile liiga kalliks muutus.
«Tusti lähedal oli üks jäätmaa, mille kolhoos oli kunagi metsamajandile andnud,» selgitab pensionär. «See oli aga madal ja kitsas riba, kus asutus ei saanud midagi teha. Majand andis mulle loa, et võin sealt maatükilt puid teha, kui neid järjest tagasi istutan. Nii ma tegingi.»
Sel moel teenis kauaaegne Viljandi metsakombinaadi töötaja pensionile lisa. Seal oli Seppo ametis 1960. aastast kuni pensionile jäämiseni, esialgu metsatöölise, hiljem palgivirnastajana Viljandi lõpplaos.
Aastate jooksul on Seppo jäätmaale kasvama pannud ligi 1500 vahtra- ja saareistikut, mis olid Viljandi kalmistute hooldustöödel ette jäänud.
Soovib aidata vaesemaid
Mõte säästud vaesemate aitamiseks ära anda tekkis Olev Seppol Toome tänava kalmistul askeldades.
«Surnuaial kohtan järjest pensionäre ja suhtlen nendega. Olen vaadanud, et paljudel neist läheb kehvasti,» lausub ta.
Annetuse suurust ei soovi mees avaldada, kuid tegemist on viiekohalise summaga.
Seppo kinnitab, et kaalus mõtte korralikult läbi. «Nüüd ikka räägitakse, et tuleb euro, aga rahavahetusega võivad kõik suured summad jälle nulli minna nagu eelmisel korral. Parem annan selle raha juba praegu vaestele ära.»
Mees avaldab lootust, et kui ta ise peaks abi vajama, on talle toeks nii linnavalitsus kui Viljandis elav poeg.
«Enne annetuse tegemist pidasin pojaga nõu ja tema ei öelnud plaani kohta midagi halba,» rääkis Seppo. «Poeg töötab metsafirma juhina ja saab hästi hakkama.»