/nginx/o/2011/08/24/719908t1h1d17.jpg)
Sellesuvise kõige eredama mulje sain Pärnus Vee tänava kõnniteel. Teatripoolsel kõnniteel ületasin Rüütli tänava. Seal tundsin, et jalg takerdus mingi tõkke taha. Järgmisel sammul ei suutnud ma tasakaalu taastada. Pead läbis mõte paratamatust kukkumisest ja selle tagajärgedest.
Sellest hetkest juhtis mind alateadvus, kust tuli korraldus “Nüüd tuleb kerra tõmbuda!”. Kõik toimus automaatselt, nagu koolipoisina võimlemistunnis matil kukerpalli lastes. Pea asfalti ei puudutanud. Esimene kontakt asfaldiga oli minu paremal õlal. Rullusin sujuvalt, kuni olin selili ja sirutasin jalad taeva poole. Mõtlesin, et pealtnägijatel on koomiline näha, kui 76aastane 195 sentimeetri pikkune mees on selles asendis.
Kui sain püsti, oli esimene mõte imestus, et selle ühe sekundi jooksul olin olnud 60 aasta taguses nooruses! Ning Pärnu haigla arstid ei pea minu kontidega tegelema! Seljas oli mul õhuke palava ilma pluus ja paljast küünanukist tilkus verd. Surusin taskuräti haavale ega hoolinud sellest, mis vastutulijad minu vereplekkidega valgetest pükstest mõtlevad. Kas või seda, et üks joodik on end veriseks kukkunud. Aga mina olin hetke olnud tagasi noorusajas!
Fotol näeme tänavaehitajate lõpetamata tööd. Selle euroremont pole niisama lihtne. Keskkonnauuringud, muinsuskaitse, vähempakkumine ja kooskõlastamised, nii et linnavalitsuses on vaja luua veel üks abilinnapea ametikoht.
Seni soovitan ohtliku koha tähistada uue liiklusmärgiga. Sellel peaks olema neljakäpuli inimese siluett ja tekst “Siit mine käpuli!”.